„MUUGA MÕIS

Näed seda maja? Tal katus sammastel.

Mis tore saal, mis uhked ruumid,

Sind marmorkujud kõikjalt uurivad.

GOETHE JÄRGI

   Nagu imeline lill sügavas metsapadrikus seisab Muuga mõisa härrastemaja Virumaa üksluiste, igavate põldude ja Peipsimaa rabade piiril. Kust on siia Eesti põhjamaistele väljadele sattunud niisugune eksootiline taim nagu see maja, mis oma saalide ja marmortreppidega, oma piltide ja raidkujudega tundub rohkem sobivat Itaalia kaunitele nurmedele?

   Keerulisi teid pidi juhib saatus meid mõnikord eesmärgini, mille saavutamine ei tulnud meil mõttessegi, sageli sünnib see meile endale märkamatult, nii et usume oma tahtmist mööda toimunud olevat. Kummaliselt paeluv on seda Ariadne lõngakera inimese elus lahti harutada. Juba nooruses oli isal tekkinud soov maa omandamiseks. Korra oli ta olnud valmis Küti mõisa ära ostma, kui portreede fabritseerimise perioodil talle see orjatöö nii vastikuks muutus, et ta tahtis muusa teenimise vahetada adratöö vastu. Ma ei tea, miks kaup katki jäi, aga kindlasti oli see õnnelik juhus, mis säilitas Neffi kunstile ja seega tema tõelisele kutsumusele. Hiljem ei tulnud põllumajanduses tegutsemine enam kõne allagi, nüüd on teisi põhjusi, mis kunagise soovi elustasid: ta oli saanud varanduse omanikuks, tal olid lapsed. Kuigi suure töövõimega, ei olnud ta osav ärimees ega mõistnud raha kasudega investeerida; korduvalt oli tal kaotusi väärpaberite ostmisel ja müümisel. Havre’i kompanii, kuhu ta oli paigutanud 20 000 rubla, läks pankrotti, 10 000 rubla saadi päästa, need andis ta parun Riva kätte, see jäi omakorda maksujõuetuks, mistõttu kogu summa läks kaduma. Kolmandast pankrotist päästetud Tsarevna aktsiad müüs isa kahjumiga nagu esimesed elukindlustus- ja tulekindlustuspoliisidki, mille hind hakkas varsti pärast müüki kõvasti tõusma; lõpuks oli kogu ta varandus paigutatud riigi võlakirjadesse, mida ei saanud tühistada. Nüüd tulid uued mured; pidev hirmutunne, ähvardav riigi maksujõuetus jne ei andnud ta hingele rahu.

   Aasta-aastalt oli ta hinnaliste kunstiaarete kogu kasvanud ja ta salasooviks oli neid paigutada sobivasse ning väärikasse kohta. Piira mõis võis küll ainult maamajaks jääda. Seal omandatud kogemusi ehitamises ja istutamises tahtis ta nüüd hoopis suurejoonelisemalt rakendada ning luua tõeliselt aristokraatne härraste eluase. Aastate jooksul oli ta vaadanud lugematut hulka mõisaid nii Eesti- ja Liivimaal kui mitmetes Venemaa kubermangudes kuni Tveri ja Novgorodini välja, ikka ja jälle tuli ilmsiks takistavaid asjaolusid ja ikka ei olnud kõnesolev mõis see õige. Ilus elumaja ja kena asukoht olid ostu peamised eeltingimused; nõudmised kasvasid järjest; kõige kaunimad maavaldused ei rahuldanud, kuni saatuse tahtel talle lõpuks kõikidest nendest mõisadest kõige näotum, kõige kõledam ja kõige viletsamalt hoonestatud sülle langes.

   Vahepeal olid ta mõtted tõtanud kaugetesse paikadesse. Itaalia, tema vaimne kodumaa, peibutas nõidusliku sireenina; korduvalt oli ta Rooma läinud, kavatsedes sinna elama jääda, alati aga kutsusid teda suured tellimistööd või muud asjaolud jälle tagasi koju. Kui hertsog Georg Remplini omandas, kutsus ta korduvalt Neffi Mecklenburgi asuma. Selle kava kasuks rääkisid mitmed asjaolud: parem kliima, majanduslikult korralikud elutingimused, hea seltskondlik positsioon, mille kõrgestisündinud abielupaar oleks talle andnud. Need mõtted surus maha soe suhtumine kodumaasse ja küsimus: „Kas võib võõrsile elama asuda? Kas tohib seda laste tulevikule mõeldes teha? Kui ilusana ma ka endale elu lõunamaal ette kujutan, sellegipoolest peame – nagu Thiodolp – tagasi tulema, et istuda Islandil üksildase kolde ääres.“

   Nii olid aastad möödunud ja Neff ei olnud oma eesmärgile sammugi lähemale jõudnud. 1860. aasta suvel saabus lõpuks ootamatult ammuplaanitsetud ja  ikka edasilükatud silmapilt. Leo Zöge tahtis välismaale minna ja Muuga mõisa ära müüa; Piira mõisast mööda sõites pööras ta sinna korraks sisse. Majaisand ajas temaga ateljees juttu; üks mõte sünnitas teise ja lõpuks laotas Zöge Muuga mõisa kaardi põrandale.  Isa tähelepanu äratas mõisa suur pindala ja nagu ta elus oli varemgi ette tulnud, jõudis ta äkki ja ootamatult kindlale otsusele. Kui mõlemad härrad olid lõplikul kokkuleppe saavutanud, lahkusid nad ateljeest ja Neff tervitas oma naist sõnadega: „Võta Muuga mõis armulikult vastu!“. See ei olnud niisugusest üllatusest eriti vaimustunud ja oleks kingituse heameelega tagasi lükanud. Isa aga jäi kokkuleppele kindlaks. Kui hertsog sai Muuga mõisa ostmisest kuulda, tõreles ta Neffiga: „Teie paha inimene! Mina lootsin kindlasti, et Te Mecklenburgis mõisa ostate.“

1860. aasta märtsikuus sõlmiti leping ostuhinnale 130 000 rubla; riigi võlakirjade madal kurss tõi Neffile järjekordse kahjumi.

   Esimestel aastatel ei tasunud mõis end ära. Kui see 1868. aastal rendile anti, kulus rendiraha edaspidi mõisaga seotud väljaminekuteks. Lisaks kadusid sellesse kuristikku Peterburis teenitud suured rahasummad. Nii näiteks tuli isal 1861. aastal 3500 rubla, 1864. aastal 7000 rubla juurde maksta. Maja ehitamisest ei olnud veel juttugi. Kuigi hilisemad aastad näitasid, et mõisa eest ei olnud liiga palju makstud, ei olnud isa neil algusaegadel oma vaevaga kogutud kapitalist mingit tulu saanud. Vaatame sellepärast, kuidas edenes asi muuseumiga, selle mõisaostu teise motiiviga.

   Algselt oli mõis kuulunud Tallinna Münkenhofi kloostrile, mille varemed on veel praegugi katoliku kiriku õuel. Mõned karjamõisade nimed nagu Klingelberg, Schlangenkapelle ja teised viitavad sellele ajale, veel kaugemale minevikku osutab Luu saar, kus olla eestlaste ja ordurüütlite vahel möllanud äge lahing. Hilisematel aegadel on Muuga mõis sageli omanikku vahetanud. Selle tulemusena oli mõis täiesti laokil, majapidamine äärmiselt primitiivsel tasemel, hooned lagunenud; puust, pikaks venitatud elumaja ümbritseva viljapuuaiaga näis veel kõige paremas seisukorras olevat. Kohe kui Neff oli mõisa oma valdusse saanud, asus ta kogu jõu ja energiaga, raha säästmata ja vaeva kartmata, seda korda seadma. Tema auks peab ütlema, et ta iseendast võitu sai ja oma südamesoovi, majaehitamise esialgu kõrvale jättis ja tegeles ainult majapidamisega. Kerkisid uued kivist majandushooned, heinamaad raadati võsast puhtaks, rohumaadele ehitati niisutusseadmed, kaevati arutu hulk kraave soode viljeldavateks maadeks muutmiseks. Tellisepõletusahju ja paljusid muid väiksemaid asju ei ole mõtet mainidagi.

   Paljud ettevõtmised nurjusid, sest nende elluviijatel tuli puudu vajalikkust asjatundlikkusest ja suured summad raisati kasutult ära. Teised asjad õnnestusid: küladesse ehitati uued majad, maad mõõdeti ja 1867. aastal viidi läbi talumaade revisjon, 1862 paigutati terve küla teise kohta jne. Vaeva, muret ja meelehärma oli sel ajal küllaga. Muugast tulnud kirja avades peksles süda enamasti ootamatuste hirmus. Mõnel aastal tundus, et üleloomulikud jõud on ühinenud inimeste salakavaluse, õeluse ja lohakusega, et omanikule ikka ja jälle kahju teha. 1863. aastal oli niisuguseid pahadusi eriti palju. Kurjad inimesed olid niisutusseadmeid rikkunud. Alekvere rehi põles maha (kuritegelik süütamine!), rehe lähedale riita laotatud 80 000 sindlit muutusid kõlbmatuks  ja mitmed suured põlengud nuhtlesid mõisa metsi.

   Kõigist neist ebameeldivatest juhtudest hoolimata jätkas isa vapralt oma ettevõtmisi, ehitamisi ja parandamisi. Kuue aasta pärast ei võinud mõisa mitmes mõistes enam äragi tunda ja nüüd lõpuks sai Neff alustada elumaja ehitamist. Juba enne seda oli ta kõikidest töödest isiklikult osa võtnud; ikka veel elas ta Piiral, aga käis palju kordi suve jooksul Muugas. Ta tõusis siis harilikult kell kolm hommikul üles, tass kuuma, kanget kohvi oli laual, siis istus ta lahtisesse, väikesesse kalessi, süütas sigari ja tugevad hallid traavlid kihutasid värskes, hommikuses õhus eesmärgi poole. Muugas vaatas ta kõigepealt ehitused ja majapidamise üle; istus sageli hobuse selga ja ratsutas tundide viisi palava päikese käes metsades ning soodes ringi. Algava hämarusega asus ta tagasiteele ja jõudis ööpimeduses Piirale.

   Uuele elumajale otsiti asukohta väga hoolikalt ning kaalutledes. Vinklis hoone asub väikesel põldudevahelisel künkal ida-lääne suunas paigutatuna; niiviisi avaneb ühelt poolt ilus vaade pärnapuudele ja vanale elumajale, teiselt küljelt on näha uusi rajatisi ja nendest kaugemal tagapool metsakasvanud künkaid.

   Algul tundus, et majaehitust seirab ebaõnn; hulgaliselt takistusi ning raskusi tuli vahele, esmajoones olid arhitektid need, kes meelerahu häirisid. Esimene reetis, teine oli joodik, kolmas läks hulluks, neljas oli vana ning saamatu. Kui ainult sellele mõtelda, kui kaugel olid igasugused tsiviliseeritud paigad, kui tohutult pika tee pidi ehitusmaterjal Peterburist sihtkohta jõudmiseni läbima- ja seda ajal, mil raudteed veel ei olnud, kui mittepiisavalt oli Eestimaal häid töömehi ja käsitöölisi, ennekõike aga sellele, et peremeest ei olnud pidevalt kohal, tema silm oleks aga väga vajalik olnud, kui kõike seda arvestada, ei jõua küllalt imestada, et kõik lõpuks siiski nii hästi välja tuli. Selle tulemuseni jõuti ainult tänu isa asjatundlikkusele ja väsimatule innukusele. Ta ise joonistas iga võlvi, iga karniisi, iga akna. Ta ostis ja toimetas ostetud asjad kohale ja kui tema äraolekul oli midagi tegemata jäetud, piisas enamasti juba lühiajalisest kohalviibimisest asjade oskuslikult ja ettevaatlikult õigesse rööpasse viimiseks.

   Esimesed Neffi enda visandatud plaanid olid arhitektid Brülov, Grimm, Eppinger ja Hippius tema endaga koos läbi arutanud ja üle vaadanud; arhitekt Bohnstett (Riia teatri ehitaja) spetsialistina töötas kavandid üksikasjades välja; seejärel võeti tööle arhitekt Thomson, kes pidi plaanid varustama täpsete kalkulatsioonidega. Paljudel talveõhtutel istus isa temaga koos hilisööni neid arvestusi tehes. 1866. aasta varakevadel pidi Thomson ehitustöödega algust tegema. Enne sõitis ta aga Lõuna-Venemaale, võttis Muuga mõisahoone plaanid kaasa ega tulnud enam kunagi tagasi. Vahepeal oli töödejuhataja 34 müürsepaga jüripäevaks kohale ilmunud. Tööd neile anda ei olnud, aga tasu tuli iga päeva eest maksta. Häda oli suur ja Muugale saadeti arhitekt Petrov, kelle juhtimisel tehti vundament valmis. Juba see töö algas ebaõnne tähe all ja äpardusi tuli töö juures edaspidigi küllalt ette. Neff pidi sel varakevadel (1866) Ermitaaži pärast kaugemaks Peterburi jääma; ta saatis poja Muugale, et see talle sealsest olukorrast ette kannaks. Poeg leidis töölised agaralt, kuid vääriti tegutsemas, vundament oli nii tehtud, et halli esikülg jäi edela asemel kirdesse, keldri süvendid olid sellepärast valesti kaevatud ja nad tuli jälle mulda täis ajada, millega kaotati aega ja töötunde. Kõigele sellele lisaks ei olnud plaane, sest Thomsonist ei olnud midagi kuulda. Nii tuligi maja põgusalt visandatud joonistuse järgi valmis ehitada, lisaks muudeti fassaadi ja ruumide jaotust. Oli arusaamatusi, mõndagi tööd tuli korduvalt teha-ometi saavutati suurepärane tulemus.

1867. aastal asus töid juhtima arhitekt Memel, tublide kutseoskustega ja heade soovitustega mees. Töö algus ennustas ka sel aastal halba. Ilmnes, et maja ehitamiseks kohale toodud kivid, mis olid virna laotud, olid küll väljastpoolt hea kvaliteediga, virna sees oli aga ainult ehitamiseks kõlbmatu prügi. Isa oli sel suvel sageli haiglane ega saanud ringi sõita; Memel tuli sageli Piirale nõu pidama ja osutus mõistlikuks meheks, kes kõikide vastuväidetega ning märkustega nõustus. Ühel päeval ilmus Memel jälle ja nad jalutavad majaisandaga tööde käiku arutades aias edasi-tagasi. Äkki küsib ta: „Kas ikka tuleb tõepoolest veel teine korrus peale ehitada?“. Isa vaatab talle imestusega otsa. „Ja veel,“ jätkab Memel, „ei ole ma senini selgusele jõudnud, mis otstarve on sel hoonel, sellegipoolest olen valmis kõike tegema, mida Te tahate-lehmalauta, vanglat või kirikud.“ Neff ei usu oma kõrvu ja arvab, et mees teeb rumalat nalja. Ainult et varsti sai ta teada, see oli kibe tõde.Memel oli hulluks läinud. Suve jooksul oli haigus tasapisi arenenud; ta kinnisidee oli , et töölised on alusmüüri ära nõidunud. Pärast mõningaid nurjunud põgenemiskatseid õnnestus tal meeleheite hoos Muugast lahkuda. Hiljem püüdis ta endalt elu võtta. Mis nüüd teha? Olukord oli isa jaoks tõepoolest meeltpainav. Üks hull oli seda maja ehitanud. Kas oli kogu töö ja vaev asjatu olnud? Kas kogu ettevõtmisest pidi saama pilke ja kahjurõõmu objekt? Oma mures kutsus ta vana arhitekti Augustini kohale ja pidas temaga nõu. See hindas olukorra perspektiivituks ja kahtles, kas teise korruse pealeehitamine on võimalik. Hoolimata viletsast tervisest asus Neff temaga koos teele. Sõit tundus kestvat terve igaviku ja isa meeles mõlkusid kõikvõimalikud kujutlused; maja ülevaatamine tegi ühe hoobiga kõiksugustele fantaasiakujutlustele lõpu peale. Kõik oli tugevalt ja hästi tehtud, isegi liiga tugevalt, sest oletamisi vanglat ehitades oli Memel lasknud väga paksud müürid üles laduda, mille läbi oli hulga ruumi kaotsi läinud. Isa hingas kergendatult.

   Augustini mõjutati niikaugele, et ta nõustus ehitustöid jätkama. Vana mees oli pikaldaseks ning saamatuks jäänud ja algul heidutas teda töö, mida tal tuli oma tegevuspraktikas esimest korda teha. Ometi oli ta tubli ehitusmeister ja isa jäi valminud teise korrusega rahule; aga enne tuli visalt võidelda, sest ta lükkas iga uue idee tagasi ja allus ainult vastu tahtmist korraldustele, sekka küll ohates: „Varsti läheb mu mõistus veel rohkem sassi kui Memelil!“.

   Kõigest sellest kõneldes tekib tahtmatult küsimus, kust võttis isa need ehituse jaoks vajalikud hiigelsummad, sest mõis tõi väga vähe sisse ja oma kapitali ta põhimõtteliselt ei puutunud. Selle mõistatuse lahendab lõik ema kirjast 1868. aastal.

   „Nizza pildid on muutunud klaasiks, naelteks, parketiks,“ kirjutab ta mulle. Nii käis ehitustöö Muugas ühte sammu Neffi kunstnikutellimustega; kõik pintsli abil omandatu läks sinna.

1871. aasta varakevadel oli majaehitus nii kaugel, et võis juba asuda ruumide kaunistamisele. Melose Venus, Amor, Venus accroupie, Vitali madonna asetati kohale, mõned pildid riputati üles, supraported ja peeglid pandi paika, saal ja kõrvalruumid said kuidagiviisi sisustatud. Sest ajast peale käidi Piiralt suurema või väiksema seltskonnaga Muugas piknikku pidamas; mõnegi lõbusa tunni veetsime seal, tundes end ühtaegu kodus ja võõrsil. Isa oli sellistel hetkedel alati väga heas tujus ja esines armastusväärse piduperemehena. – 1868. aasta sügisel hakati aedu ja haljasalasid rajama, iluaednik istutas talvel suuri kuusepuid lume sisse. Need hakkasid jõudsalt kasvama, kuid istutatu lehtpuud kuivasid peaaegu kõik ära. Tervikuna võttes ei olnud isa oma saavutustega eriti rahul, nimetades haljastust „soolikateks“. Hiljem tegi ta istutamise ülesandeks aednikule ja valitsejale, kes töötasid tema juhendamisel. Juba 1871 kaevati tiik, 1872 ehitati torn ja 1873 suur aiavärav. Järgmistel aastatel ei muudetud maja juures eriti midagi ja kõik jäi 1877. aasta suveni endiseks. Ehitamise ajal ja pärast maja valmimist olid selle kohta liikumas kõige kummalisemad kuuldused. Ebatavaline peab ju ikka midagi ebardlikku olema ja iga sammu, mis viib suurest teest kõrvale, peetaks eksiteele sattumiseks. Kuulujutud läksid koguni nii kaugele, et maja nimetati halvustades inetuks, aga mõned, kes tunnustasid hoone ilu, kahtlesid jälle selle elamiskõlblikkuses. Alles edaspidi osati kaunist ehitist õiglaselt hinnata. 1873. aasta suvel oli isa viimast korda Muugas. Talle ei olnud saatuse poolt antud oma eluõhtut siin veeta, nagu ta oli soovinud.
1872. aasta suvel sai Muuga mõisa härrastemaja lõpliku viimistluse. Mu venna juhendamisel valmistati seinamaalingud ja kaunistati ruumid Peterburist äratoodud taiestega. Selle aasta sügisel olime esimest korda pikemat aega paigas, mille jaoks isa oli kuusteist aastat väga palju raha kulutanud, mille heaks väga palju tööd teinud, millega suurt vaeva näinud ja mida väga armastanud. Keset jääd ja lund saame siin hingata kreeka ja itaalia õhku, sest ta oli osanud oma vaimse kodumaa võlu tuua ka sellele põhjamaa maalapikesele.

   Talle ei olnud antud näha oma loomingut selle lõpetatud täiuslikkuses-näha seda maja lõplikul kujul hubaselt ning kunstikaunilt sisustatuna. Kui õhtupäikese kiired langevad purpursel säral punasele seinale ja sügavsinised varjud vastanduvad imelistes värvitoonides marmorkujudel peegelduvale roospunasele valgusele, kui hämaruses lööb õnnistava Jeesuslapse kuldne kuju lahkuva päikese kiirest tabatuna särama nagu taevane ilmutus või valgustab kuu leebel helgil karüatiididest kantud verandakaari, ütleme vist küll oma südames: miks tema ei saanud seda näha?

   See on meie kaotus, see on meie valu, et me ei näinud kallist isa siin peremehena tegutsemas ning töötamas, oma kohalolekuga kõike hingestamas ja õnnistamas.

   Teda ajendas elus tung luua, mitte nautida; ja mida meie tegelikkuses nägemismeele abil tajume, nägi tema vaimusilm loomingulise fantaasia abil tuhandeid kordi. „

Väljavõte raamatust „Carl Timoleon Neff 200 II“ – Mary von Grünewaldt